Reisiveeb

Mägi-Karabahhia vol.2
jun.2009
Kaukaasia

Öö mööda saadetud, võtsime eesmärgiks Karabahhias ka laiemalt ringi liikuda. Külastasime kõigepealt Gandzasari kloostrit. See on väga ilus ja ülimalt kauni vaatega.

Klooster on renoveeritud ühe jõukaima välisarmeenlase Levon Hairapetiani poolt. Gandzasar asub tema sünnikoha Vang kõrval ning nii asfalttee külani kui ka olulisemad ehitised – kõikidele rahvusvahelistele standarditele vastav koolimaja, haigla ja hotellikompleks, on tema toetusel rajatud. Eriti ootamatult ja sürrilt mõjub siin laevakujuline hotell-restoran, milles asuv hiina restoran kannab nime Van Gogh.

Kõige selle nägemine ja kogemine on midagi sellist, mida kõige vähem sellisest kohast kunagi ootaks. Äratab ikka korralikult kõik meeled üles. :)

Levon Hairapetian on Karabahhias kuulus veel ka ühe teise hullumeelse projekti toetajana. Nimelt toimus siin 2008 aasta oktoobris masslaulatus, kus üheaegselt pandi paari 700 abielupaari.

Iga paar sai Hairapetraiani kulul endale piduriided ning kingituseks 2000 dollarit (maal elavad paarid said lehma). Lisaks lubas jõukas armeenlane tasuda igale paarile esimese lapse eest 2 tuhat dollarit ning iga järgnevale vastavalt 3, 5 10, 50 ja 100 tuhat dollarit. Pea eesmärgiks mõistagi kasvatada armeenlaste rahvaarvu, mis hetkel on 145 000. Üritus oli mastaapne. Laulatused toimusid Sushis ja Gandzasaris ning lõpptseremoonia Stepanakerdi staadionil, kus president isiklikult tuli paaridele kõnet pidama. Nõndaviisi siis stimuleeritakse rahvastiku kasvu siin kandis.

Karabahhia pealinn Stepanakert ei ole suurem asi vaatamisväärsus. Õnneks oli siin ülevaatlik ajaloomuuseum, kus saime õpetliku ülevaate riigi ajaloost. Linna uhkeim presidendi palee vastas olev hotell koos restoraniga oli täiesti inimtühi. Söögid aga väga soodsad ja maitsvad.

Õhtu veetsime taas Sushis. Sedapuhku plaanisime alla kanjoni põhja ronida. Enne minekut aga teatas Saro meile, et tema õetütar õpib maalimist ning soovib väga meile oma maale tutvusta. Mis seals ikka, nõustusime viisakusest ja sättisime sammud õetütre poole. Maja oli väga askeetlik, mööblit sisuliselt ei olnud – magamisasemed ja mõned toolid. Uksed ja aknad rippusid vaevalt hingede küljes. Mida aga oli tõesti palju, olid maalid, mida valdav osa seintest oli laest põrandani täis riputatud. Ja need maalid olid väga põnevad ja mõtestatud.

Selgus, et Ilona (nii oli õetütre nimi) on lootusetus olukorras. Hiljuti korraldas ta kunstikoolis oma näituse, aga vaatama ei tulnud seda isegi mitte ükski tema õpetajatest. Stiil on lihtsalt niivõrd eristuv ja mittealluv siinsetele reeglitele ning seetõttu on õpetajad ta protestiks sisuliselt hüljanud. Sestap üritabki Ilona nüüd igal turistil varukast kinni haarata ning tagasisidet ja abi saada, kuidas olukorrast välja rabeleda.

Me ei ole küll suuremat sorti kunsti tundjad ja hindajad, aga maalid meile meeldisid ning otsustasime Ilonat aidata. Maksimum mida kohe suutsime talle pakkuda, oli võimalus jäädvustada pildid fotodena ning internetti ülesse riputada. Mõeldud-tehtud, paari tunni jooksul said kogu pere kaasabil maalid seintelt maha võetud ja üle pildistatud. Õhtuvalgus ei olnud küll enam kõige soosivam ning klaasitud pinnad tekitasid peegeldusi, aga tulemus siiski parem kui mitte midagi. Samal õhtul kohendasime pilte veel arvutis, lisasime pealkirjad vene ja inglise keeles, avasime Ilonale konto google`is ning laadisime fotod picasasse ülesse: http://picasaweb.google.com/Hogannesyan/ILONA02?feat=email#.

Kogu töö tehtud, hingasime pisut kergendatult: olgu see siis meie pisukene panus selle vapra naisterahva ja väikese riigi hüvanguks. Ilona esimene samm digimaailma suunas on nüüd tehtud ja siit edasi peaks olema juba lihtsam tema töid maailmale tutvustada ja stipendium mõnda laia maailma kunstikooli leida.

Kanjoni põhja me niisiis sel õhtul ei jõudnudki. Piirdusime laskumisega kanjoni keskjalamile ja nautisime suurepäraseid vaateid.

Peremees Saro vehkis energiliselt kätega ning jutustas ja näitas lahinguvälja liikumistrajektoore. Kui palju selles kõiges oli faktilist täpsust ning kui palju juba aastatega lisandunud mõtteliialdusi, on raske hinnata. Üks on aga selge, kohalik rahvas on selle maalapi ja kaunite vaadete eest siin võitlust pidanud ja verd valanud juba sadu aastaid ning siirast kiindumust ja usku oma maasse võib kohata igal sammul. Ilmekalt kinnitab seda ka pealinna lähistel kõrguv Karabahhia monument „Vanaema ja vanaisa“: võite raiuda küll meie pead, aga meie keha ja jalad on meie maa sees igavesti kinni.